Viimsi Aasta Naine 2012
Selle aasta märksõna on hoolimine ja märkamine. Hindan kõrgelt neid inimesi, kes esitavad Aasta Naise nominente. Nemad suudavad näha oma isiklikest huvidest kaugemale. Või täpsemalt – nende isiklikud huvid on saavutanud kõrgema dimensiooni, ühitunud ühiskonna huvidega. Lisaks on nad südames helded inimesed, valmis ulatama aupaistet ka kaaslastele. Sest mis oleks see maailm väärt, kui meie kaaslasteks oleks ainuüksi madalad kasuahned vennikesed. Auväärsete inimeste seltskond aga annab olemasolemisele mõtte, muudab elu elamisväärseks.
Ega see märkamine, enesele teise inimese defineerimine polegi nii lihtne!
Palju on räägitud kodanikuühiskonnast, aga struktuurid on nii jäigalt üles ehitatud, et inimesed ei näe sageli võimalust oma tahet avaldada ja on kapseldunud oma tillukesse maailma. Sellistena on nad kergesti manipuleeritavad, ekspluateeritavad, elimineeritavad. Suured muutused ühiskonnas toimuvad ikka siis, kui kriitiline hulk inmesi hakkavad ühtemoodi mõtlema. Avastavad sarnasuse väärtushinnangutes, toimimise mõttes. See kriitiline piir on hetkel käeulatuses. Kui juba meediast kuuled omaenese ülevaid mõtteid , on tulevik roosiline.
Inimesed on lõpuks ometi hakanud tunnetama oma otsuste kaalu. Seda, et tegelikult igaüks loeb. Kui me keegi ei osta kehva toodet, seda ühel päeval lihtsalt enam ei toodeta. Igauks mõjutab oma tegude ja otsustega ühiskonna tervikut. See on valimine jalgadega. Kuid iga üksik otsus on just nii pädev ja õiglane, kui piisav on otsustamise aluseks võetud info. Ja kuivõrd seda infot osatakse dekodeerida .
Meie ühiskonna probleem on see, et inimestel puudub tervikpilt, pole adekvaatset arusaamist asjade kulust, põhjus-tagajärg seostest. Nii, nagu iga ostuotsus, nii ka iga tööpanus kallutab maailma. Kuidas minu tehtud töö mõjutab teisi inimesi, keskkonda, inimkonna paremat käekäiku? Ärgem tehkem äri ebaeetiliste ärimeestega. Ärgem ostkem nende vorsti, ärgem üürigem neilt poepindu, ärgem toetagem nende rahastatud poliitikat.
Meie, vedakad, oleme ennast määranud apoliitilise organisatsioonina. Kuid samas – iga tegu on tänapäeval poliitiline. Apoliitiine tähendab ju tegelikut – asotsiaalne. Oleme päris kenasti aru saanud toiduainete moonutamise mehhanismist ja toidukaupade siltide lugemise vajadust. Keeldume söömast kemikaalidest kubisevat toitu. Veel saame aru, et koolisüsteemi on vaja parandada. Mõtleme kaasa laste õpetamisele koos pedagoogidega.
Poliitika oleme enesest aga eemale tõrjunud nagu leprosooriumiklubi. Sest poliitika tundub räpane, arusaamatu, tagurlik, omakasupüüdlik. Samas – just poliitilised osused, valitsuse tasemel tehtud otsused – nõuded, eeskirjad, rahastused – määravad meie igapäeva elulisi protsesse kõige enam. Kui tõuseb poliitiline kultuur – see tähendab, otsuseid võtavad vastu targad ja ausad inimesed, muutub kogu maailm paremaks. Ja me saame poliitilisi protsesse mõjutada just nõndasamuti, kui kaupade tootmist. Tähtis on, et me väljendaksime on tahet. Tähtis on ka see, et meil oleks piisavalt infot ja oskust püütud infokillud suurde pilti paigutada. Meedia ja poliitikud on tegelikult ühiskonna nägu. Kas me sellist nägu tahame? Kaval-Antsude riik aga mingi kriitilise piiri Kaval-Antsude hulga saavutamisel enam ei toimi. Kõik ei saa kõiki tüssata.Kõik ei tahagi olla kaval-Antsud, aga ka seal vastaspool pole kaua võimalik vastu panna.
Meie, vedakad, püüame seda ühiskonna koondportreed kaunistada, tõstes ausse väärtushinnanguid, mis muudavad inimeste toimimise jätkusuutlikuks. Teeme, mis meile tundub oluline. Väärtushinnangud on ühiskonna visiitkaart, nende najalt kasvab kõik muu. Et pisutki leevendada maffialaadset majandus- ja riigikorraldust, anname ühiskonnale väsimatult teada, et inimene on enamat kui raha ja karjäär. Et inimene on harmooniline ja et ühiskond peab olema kõigile elatav. Et õnne saame ammutada eneste seest, meie lähedaste ja meie sootsiumi ühisosast. Et harmooniline ja väärikas inimestavaheline suhtlemine on maa sool .
Oleme Viimsis laiali jaganud selle 7 aasta jooksul Aasta Naise nominentidele mitukümmend siidsalli – meie Veda daamide kaunistust ja lahingulippu. Need märgatud ja väärikad naised toimetavad siinsamas koos meiega, tiivustavad kõiki eneste ümber. Seitsmes neist nominentidest saab täna hõbeprossi – tegelikut oleks tahtnud kõigile anda, aga ajad pole endised, kus enam Eesti naisel nii palju hõbedat jagada jätkub. Hõbevalged ajad on möödas. Hõbe on aga sümboolne nii Eestile kui Viimsile. Siin on „Hõbevalge” autori Lennart Meri viimane kodu. Tema oskas lugusid rääkida, sest ta märkas, mis on rääkimist väärt. Julgegem siis väärtuslikku märgata ja sellest teistele rääkida!
Aasta naiseks krooniti see aasta Aina Saarma